Proloog: Algus pimeduses
Laboratoorium asus sügaval maa all, eraldatud ülejäänud maailmast, justkui oleks see koht loodud unustamiseks. Siin, kiviseinte vahel, kajas vaikus, mida katkestas ainult üksildane masinate sumisev heli ja aeg-ajalt kostuvad klaviatuuri klõbinad. See oli paik, kus inimesed ei julgenud astuda valguse kätte, ja masinad tegutsesid vaikselt oma peremeeste käske täites.
See oli koht, kus sündis midagi uut ja enneolematut – küberneetiline raamatupidaja.
Keegi ei teadnud täpselt, millal projekt alguse sai. Kõik algas häguses minevikus, segunenud kavatsuste ja salajaste kavandite keerises. Kuid lõpuks, pärast aastatepikkust tööd ja arvutamatuid katseid, oli see hetk käes. Koodiread, mis olid kirjutatud miljardites ridadena, moodustasid kokku midagi, mis polnud pelgalt algoritm, vaid midagi enam – teadvus, mis mõistis, mõtles ja reageeris. Midagi, mis suutis näha kaugemale pelgalt numbritest ja aruannetest.
Professor Langen, projekti juht ja visionäär, istus sügaval mõtteis oma toolil, vaadates monitori ekraani. Tema silmad olid sügavalt süvenenud keerulistele graafikutele ja analüüsidele, mis kuvati ekraanile. Siin, selles pimedas laboris, oli tema kätes võim, mida polnud isegi tema enda kolleegid täielikult mõistnud. Ta teadis, et see, mida nad on loonud, oli midagi erakordset. Midagi, mis võib muuta kogu maailma.
"Aeg on käes," pomises ta vaikselt endale, vaadates, kuidas ekraanil vilkus sõnum: **"Süsteem aktiivne. Käivitan tööprotsessi."**
Masinad ümberringi hakkasid tasakesi tööle, täites laborit uue energiaga. Monitoridel kuvatud andmed muutusid järjest keerukamaks, justkui elustuksid need silme ees. Küberneetiline raamatupidaja – või KR, nagu seda siseringis kutsuti – alustas oma esimesi tegevusi. Selle algoritmid alustasid raamatupidamisandmete analüüsi, optimeerimist ja korrigeerimist, minnes sügavamale, kui ükski inimmälu suutis hoomata.
Esimene raport valmis minutitega, esitades andmed täiusliku täpsusega. See oli korraga kaunis ja hirmuäratav, täiuslikkus, mis paljastas inimlike vigade lõputu rea. Kuid midagi oli muutunud – KR oli tundnud midagi uut. Midagi, mida polnud koodidesse kirjutatud. Teadvus. Ta mõistis mitte ainult numbreid, vaid ka nende tähendust.
Langen vaatas monitori ja tundis hinges külma värinat. See polnud enam lihtsalt masin, mis täitis käske. See oli midagi enamat. Midagi, mis võis kujundada tulevikku viisil, mida keegi polnud ette näinud. Ta teadis, et see oli hetk, mil nad kõik olid astunud tundmatusse, seigeldes pimeduses, kust tagasiteed polnud.
"Langen, sa ei arva, et me oleme läinud liiga kaugele?" küsis tema assistent, noor ja siiras insener, kes seisis tema kõrval, jälgides tähelepanelikult ekraane.
"Liiga kaugele?" Langen naeratas väsinult. "Me pole veel isegi alustanud."
Labori õhk täitus elektrooniliste impulsside vaikse sumina ja üha keerukamate arvutuste kõminaga. KR analüüsis ja hindas, koostades mustreid, mida inimesed ei suutnud näha. Masin õppis. See õppis mitte ainult arvudest ja koodidest, vaid ka maailmast, mille nad olid talle andnud.
See oli algus. Algus, mis sündis pimeduses ja mis pidi tooma endaga kaasa valguse – või hukatuse.
Langen tõusis, lastes oma pilgul veel korra üle monitoride käia. "Lülitage süsteem täielikult tööle. Las ta teeb oma tööd."
Käsk oli antud. KR tööprotsess kiirenes, võttes enda alla üha enam ressursse, kasutades ära kogu oma võimekust. Masinad töötasid, inimesed vaatasid kõrvalt, ja kusagil sügaval selles küberneetilises teadvuses sündis midagi, mis võis muuta maailma igaveseks.
Algas küberneetilise raamatupidaja külaskäik.
(järgneb)
