ERK-i suveseminar Hiiumaal on tänaseks läbi saanud ning kõik osalejad tervelt ja rõõmsalt kodudes tagasi. Kolme päeva jooksul sai saarele sisuliselt ring peale tehtud ja selle käigus suurem osa põnevatest kohtadest oma silmaga üle vaadatud. Ja Hiiumaal juba on, mida vaadata! See pealtnäha tavaline saarelapp keset merd on tegelikult nagu piraadi aardekirst – peale vaadates lihtne ja mittemidagiütlev, aga kui kaane lahti teed, siis alles näed, kus hakkab kulda ja pärleid pudenema. Hiiumaaga on sama lugu – sõidad, sõidad, ja siis selgub, et igas asulas on peidus või iga kurvi tagant ilmub välja uus maamärk või üllatus, mida ei osanud oodatagi.
Juba esimesel päeval pakkus sellise ahaa!-emotsiooni Käinas asuv Tuuletorni Elamuskeskus. See esmapilgul pigem köögi käsiriivi meenutava välimusega torn peitis endas kuue korruse jagu tegevusi igale huvilisele. Baltimaade kõrgeimal ronimisseinal turnimise jätsime seekord küll katsetamata, aga Hiiumaa ajaloo kohta merepõhjast pilvepiirini andis sealne giid küll põhjaliku ülevaate. Torni tipust avanesid ka imeilusad vaated ümbruskonnale. Kes iganes oma sammud edaspidi Hiiumaale seab, siis seda kohta soovitame küll külastada, olgu siis pere või sõpradega. Ja kindlasti tasub kasutada sealse giidi teenust, kes räägib vahvaid lugusid nii hiidlastest kui nende omapärasest huumorist, aga ka saare ajaloost ja legendidest.
Esimese päeva lõpetasime väikese seminariga Kassaril, kus Margus rääkis sellest, mida kõike tänapäeval tehisintellekti abiga teha saab, mida see ise teha oskab ning kuidas seda müstilist ning hirmutavat tegelast raamatupidaja töös adra ette rakendada võiks.
Teisel päeval keskendusime peamiselt Hiiumaa traditsioonilistele vaatamisväärsustele, aga põikasime sisse ka paari uuemasse kohta. Kuna Hiiumaal asuvad kõik kohad üksteisest justkui kiviviske kaugusel, siis olime endale selleks päevaks üsna tiheda kiviviskeplaani ette võtnud. Juba hommikul liitus meiega ka kohalik giid Marju, kes usinalt kõige selle kohta, mida bussiaknast või kohapeal nägime, selgitusi jagas.
Alustuseks tegime väikese ringsõidu Kärdlas. Vaatasime üle sealse keskväljaku ja peatusime arteesia kaevu juures, nii et igaüks sai endale soovi korral pudeliga värskendavat vett kaasa võtta.
Edasi kulges tee Ristimäele – kohta, mis tähistab ühte süngeimat episoodi Hiiumaa ajaloos.
Kui olime teinud põgusa tiiru ka Reigi kalmistul ja kiriku juures, otsustasime kurbadele kohtadele selleks korraks joone alla tõmmata ja suundusime edasi hoopis Viscosa Kultuuritehasesse. Taas kord peab rõõmuga tõdema, et ettevõtlikud inimesed on võtnud riski ja ühele vanale tööstuskompleksile täiesti uue elu sisse puhunud. Kunagine kalatehas on täna seinast seinani ja nurgast nurgani täis kultuuri, põnevaid elamusi ja head toitu. Teatrietendused, kontserdid, kõikvõimalikud muud sündmused… Meie jõudsime sellest kõigest kahjuks nautida ainult väikest osa ehk maali- ja skulptuurinäitust. Arvamusi nähtu kohta oli seinast seina – kellele meeldis väga, kes arvas, et moodne kunst pole päris tema jaoks. Oluline on siiski, et nähtu oma mitmekesisuses ei jätnud külmaks ühtegi reisil osalenut.
Tagasiteel tegime taas põike Reigi pastoraati ja vaatasime üle ka sealse graafikanäituse. Giid Marju omakorda jutustas pastoraadiga kaasas käiva kurva loo armukolmnurgast pastori, tema naise ja toonase abiõpetaja vahel.
Kui kunstiga ühele poole saime, tegime väikese lõunapausi ja siis läks sõit edasi. Ei olnud meil siin midagi aega puhata ja niisama kooserdada. Kiviviskeplaan oli ees ja vajas täitmist. Järgmiseks peatuspaigaks oli plaani kohaselt imeilus Luidja rand. Meri oli küll üsna pahuras tujus ja ilmataat keerutas ka tumedaid pilvi üles, aga see ei takistanud vapramatel osalejatel ennast lausa vette kasta. Üleüldse jäi kogu reisi kestel mulje, et Hiiumaa ilmataat ei oska nii suure hulga raamatupidajatega saare peal korraga miskit peale hakata. Kas kasta nad vihmamärjaks? Kuivatada kõrvetava päikese käes krimpsu? Lasta tuulel see seltskond sassi puhuda? Tundub, et ta ei suutnudki lõplikult ära otsustada, sest päikest nägime alailma laiguti pilve tagant piilumas, sünkjaid pilvi kerkis peakohale pidevalt ja lõpuks tulid ikka tuuleiilid ning puhusid need meie kohalt mujale.
Kui Luidja rand ära nähtud, raputasime liiva kingade seest välja ja suundusime Kõpu tuletorni poole. Enne seda jõudsime veel teha väikese peatuse tee äärde jäänud Ristna Merekaubamajas ja RMK Külastuskeskuses. Mida kõike meri enda kõhust kaldale pole uhtunud! Kaubamaja väljapanek sellest saagist oli kirju nagu mustlase kuub ja andis täitsa kaubanduskeskuse mõõdu välja: jalatsid, riided, kodutehnika ja -elektroonika, kosmeetika, sporditarbed, toidukaubad. Nimeta ainult, kõik oli olemas! Ainult raha jäi kotti alles, sest osta muidugi ei saanud siit midagi. Ainult visuaalselt sopata.
Kuna Kõpu tuletornis olid paljud juba käinud, siis oli peatus üsna lühike. Selle jooksul jõudsid usinamad meist ka torni tippu ronida, aga ülejäänud võtsid seda kui mõnusat väikest puhkepausi.
Edasi ootas meid Pihla Inspiratsioonitalus Jesper Parve, kes tutvustas oma majapidamist ja rääkis loo sellest, kuidas ta püüdis Hiiumaale erakooli luua ning kuidas algselt lennukas idee kohaliku omavalitsuse vastuseisu tõttu lõpuks ikkagi Hiiumaa kivisessi pinda jooksis. Huvilised said osta Jesperi kirjastuse poolt välja antud raamatuid ja meeneid.
Kiviviskeplaani lõpetasime jalutuskäiguga kaunis Vanajõe uhtorus. Väidetavalt pesitsevat siin hulgaliselt Euroopa naaritsaid, aga need väikesed tegelased hoidsid ennast meie silmade eest varjul. Mine tea, ehk piilusid mõne kännu või samblatuti tagant, aga meie neid igatahes ei näinud. Küll aga nautisime imeilusat matkarada, noppisime tee äärest mustikaid ja ahmisime enda kopsudesse mõnusat männilõhnalist metsaõhku.
Päeva lõpuks olid kõik üsna väsinud ja lõpuks leidis ka ilmataat, et nüüd on tõesti viimane aeg see vihm ka taevast alla lasta. Seetõttu tundusid Kassari Puhkekeskuse diivanid ja tugitoolid pärast õhtusööki nagu taeva kingitus ja ümbruskonna avastamise asemel sumisesid väikesed seltskonnad hotellitubade terrassidel omaette.
Kolmanda päeva hommikuks oli öine vihmasadu järele andnud ja pilvedest tilkus veel ainult viimaseid allesjäänud piiskasid. Needki said hommikusöögi lõpuks otsa ja nii saime oma matka Sääre tirpi juurde kuiva jala ja vihmakeepideta ette võtta. Jällegi olime tunnistajaks Hiiumaa kaunile loodusele ja hunnitutele merevaadetele.
Reisi viimase sihtkohana oli plaan külastada Suuremõisa lossi – teha ekskursioon nii lossis kui lossi aias ning süüa samas ka lõunat. Giid Marju juhendamisel uurisime lossi põhjalikult keldrist pööninguni läbi ja saime huvitava ülevaate selle kunagistest kuulsatest omanikest ning nende elukäigust.
Sellega meie Hiiumaa tuur ka lõppes, sest saarele oli ring peale tehtud. Kindlasti jäi meil veel palju kohti avastamata, kuna kolme päeva jooksul jõudsime oma näpud pista ainult Hiiumaa nimelise piraadi aardekirstu pealmistesse kihtidesse. Selleks, et varalaeka alumistele, esmapilgul nähtamatuks jäävatele aaretele pilk peale heita, läheb kindlasti rohkem aega kui kaks ja pool päeva.
Kokkuvõttes oli tore reis ja pärast seda sai Hiiumaa paljudele kindlasti palju lähemalt ja rohkem tuttavamaks kui ta seda varem oli. Miks mitte võtta järgmisel suvel sõprade või perega ette uus reis ja uurida ka neid peidetud pärleid, mis sel korral veel leidmata jäid?
See, millisesse maailmanurka ERK järgmiseks suveseminariks oma sihi seab, on praegu veel saladus. Küll aga saame kindlalt lubada, et seltskond saab olema taas tore ja mõnus ning uusi avastusi, üllatusi ja kogemusi saab ka selle reisi käigus kuhjaga.
